Kolisime maale ja võtsime kanad
Mul on uudiseid. Me kolisime maale ja võtsime kanad.
Kuskil 5 aastat tagasi küsiti mult ühel tööintervjuul, et kus ma ennast viie aasta pärast näen.
Hingasin sügavalt sisse, mõtlesin veidi ja vastasin, et viie aasta pärast elan ma maal ja mul on 200 lihaveist. Seejärel sukeldusin IT-maailma ning mõtted talupidamisest jäid mõneks ajaks tahaplaanile.
Aga maale tagasi mind ikkagi tõmbas ning seepärast hakkasime kuskil kolm aastat tagasi Carmeniga tõsiselt oma maakodu otsima. Esialgu sellist, kus suvitada ja nädalavahetuseti käia. Tingimuseks seadsime selle, et kuskil tunni ajaga võiks Tallinnast kohale jõuda. Jälgisime pidevalt kinnisvaraportaale kuniks ühel augustipäeval leidsin Haljala vallast täpselt sellise koha, mis meile mõlemale põnev tundus - vana maja metsa sees ja ainult 100 km Tallinnast. Aga järgmisel päeval oli see kuulutus kadunud. Juu siis leiti nii kiiresti ostja. Sama aasta 30. detsembril avastasin selle kuulutuse uuesti. Võtsime kiiresti omanikuga ühendust ja uue aasta teisel päeval sumpasime läbi paksu lume maja vaatama. Tundsime Carmeni ja Larsiga, et siia me tahame jääda ning juba veebruari keskpaiguks olime oma maakodu omanikud. Lisaks maakodule saime ka endiste omanike näol uued sõbrad, kelle pulmas me veel samal aastal käisime (see on pikem jutt). Nüüd oleme pere ja sõprade abiga siin palju maatöid teinud ja hea on see, et see töö siin kunagi otsa ei saa.
Umbes poolteist aastat tagasi otsustasid kõrgemad jõud, et inimesed võiksid nüüd võimaluse korral rohkem aega maal veeta. Mitmed maamajad olid kindlasti positiivses šokis, sest inimesed kes muidu ainult nädalavahetuseti külas käisid ei läinudki enam pühapäeval linna tagasi.
Eelmisel kevadel tundsin endas uuesti ärkamas seda tunnet, et mul on vaja hakata uuesti maameheks - võtta siia loomad ning päriselt maale jääda. Algas eeltöö uurimaks, et mis talupidamist me oma viie hektariga saaksime teha ning tuli välja, et meil on head tingimused kanade kasvatamiseks. Youtube juhatas mind Richard Perkinsini, kelle talupidamine Rootsis on olnud tuhandetele eeskujuks oma talupidamise ülesehitamisel ning tema eeskujul otsustasin alustada broileritest. Kindlasti räägin temast veel lähemalt.
Jõudis kätte selle aasta kevad ning teadsin, et kui ma see kevad seda sammu ei tee ja talupidamisega ei alusta, siis olen ennast alt vedanud. Ja ma ei vedanud ennast alt.
Märtsi keskpaigus ütlesin Carmenile, et ma nüüd tellin mõned tibud. Tuhat tibu. See tundus esialgu meeletu, sest lihtsam oleks alustada ju kümne või kahekümne kanaga, aga mulle tundus, et mul on kogu lapsepõlve olnud kodus vähemalt 20 kana ning see etapp on mul juba läbitud. Mai keskpaigus jõudis meie tallu tuhatkond broileritibu ning meist said talupidajad.
Meie kanad söövad ainult mahetoitu ning elavad vähemalt poole oma elust karjamaal, kus nad saavad iga päev värsket rohtu ning otsida mätta seest putukaid. Nii nagu kanade elu peaks olema.
Meil on palju sõpru ja pereliikmeid, kes on maatöödel abis käinud. Suur aitäh Teile!
Aga kõige suurem tänu läheb Carmenile, kelle abikaasa (mina) ühel märtsikuu õhtul ütles, et ta tellib nüüd tuhat broileritibu ja kes on mind kõiges aidanud.
Jälgi meie tegemisi Facebookis või Instagramis Gustavi Kanad või vaata www.gustavikanad.ee
Kuskil 5 aastat tagasi küsiti mult ühel tööintervjuul, et kus ma ennast viie aasta pärast näen.
Hingasin sügavalt sisse, mõtlesin veidi ja vastasin, et viie aasta pärast elan ma maal ja mul on 200 lihaveist. Seejärel sukeldusin IT-maailma ning mõtted talupidamisest jäid mõneks ajaks tahaplaanile.
Aga maale tagasi mind ikkagi tõmbas ning seepärast hakkasime kuskil kolm aastat tagasi Carmeniga tõsiselt oma maakodu otsima. Esialgu sellist, kus suvitada ja nädalavahetuseti käia. Tingimuseks seadsime selle, et kuskil tunni ajaga võiks Tallinnast kohale jõuda. Jälgisime pidevalt kinnisvaraportaale kuniks ühel augustipäeval leidsin Haljala vallast täpselt sellise koha, mis meile mõlemale põnev tundus - vana maja metsa sees ja ainult 100 km Tallinnast. Aga järgmisel päeval oli see kuulutus kadunud. Juu siis leiti nii kiiresti ostja. Sama aasta 30. detsembril avastasin selle kuulutuse uuesti. Võtsime kiiresti omanikuga ühendust ja uue aasta teisel päeval sumpasime läbi paksu lume maja vaatama. Tundsime Carmeni ja Larsiga, et siia me tahame jääda ning juba veebruari keskpaiguks olime oma maakodu omanikud. Lisaks maakodule saime ka endiste omanike näol uued sõbrad, kelle pulmas me veel samal aastal käisime (see on pikem jutt). Nüüd oleme pere ja sõprade abiga siin palju maatöid teinud ja hea on see, et see töö siin kunagi otsa ei saa.
Umbes poolteist aastat tagasi otsustasid kõrgemad jõud, et inimesed võiksid nüüd võimaluse korral rohkem aega maal veeta. Mitmed maamajad olid kindlasti positiivses šokis, sest inimesed kes muidu ainult nädalavahetuseti külas käisid ei läinudki enam pühapäeval linna tagasi.
Eelmisel kevadel tundsin endas uuesti ärkamas seda tunnet, et mul on vaja hakata uuesti maameheks - võtta siia loomad ning päriselt maale jääda. Algas eeltöö uurimaks, et mis talupidamist me oma viie hektariga saaksime teha ning tuli välja, et meil on head tingimused kanade kasvatamiseks. Youtube juhatas mind Richard Perkinsini, kelle talupidamine Rootsis on olnud tuhandetele eeskujuks oma talupidamise ülesehitamisel ning tema eeskujul otsustasin alustada broileritest. Kindlasti räägin temast veel lähemalt.
Jõudis kätte selle aasta kevad ning teadsin, et kui ma see kevad seda sammu ei tee ja talupidamisega ei alusta, siis olen ennast alt vedanud. Ja ma ei vedanud ennast alt.
Märtsi keskpaigus ütlesin Carmenile, et ma nüüd tellin mõned tibud. Tuhat tibu. See tundus esialgu meeletu, sest lihtsam oleks alustada ju kümne või kahekümne kanaga, aga mulle tundus, et mul on kogu lapsepõlve olnud kodus vähemalt 20 kana ning see etapp on mul juba läbitud. Mai keskpaigus jõudis meie tallu tuhatkond broileritibu ning meist said talupidajad.
Meie kanad söövad ainult mahetoitu ning elavad vähemalt poole oma elust karjamaal, kus nad saavad iga päev värsket rohtu ning otsida mätta seest putukaid. Nii nagu kanade elu peaks olema.
Meil on palju sõpru ja pereliikmeid, kes on maatöödel abis käinud. Suur aitäh Teile!
Aga kõige suurem tänu läheb Carmenile, kelle abikaasa (mina) ühel märtsikuu õhtul ütles, et ta tellib nüüd tuhat broileritibu ja kes on mind kõiges aidanud.
Jälgi meie tegemisi Facebookis või Instagramis Gustavi Kanad või vaata www.gustavikanad.ee
