Tere Gustavi ja Gustavi kanade sõbrad
Olen tükk aega hoogu võtnud, et kokku võtta oma esimene aasta kanakasvatajana ning avada ka uue hooaja plaane.
Umbes aasta aega tagasi võtsin kätte telefoni ning tellisin oma esimesed 1000 tibu.
Seda kirjutades tuleb vägisi naer peale, sest ikka veel imestan oma entusiasmi ja siirast naiivsust nii suure hulga tibudega alustada. Tegelikult oli veel esimese hooga plaanis tibusid hiljem veel juurde võtta, sest paberil tundus plaan väga hea.
Tibudest said minu suured õpetajad
Nad sidusid mind neljaks kuuks enda külge niimoodi, et kogu selle aja peale olin maamajast eemal vähem kui 10 päeva.
Öösiti magasin aken lahti, et hetkega kohale joosta kui mõni rebaseonu külla tuleb. Loomakasvataja tööpäev ei kesta üheksast viieni, vaid on pigem selline ööpäevaringne kuklamure, et kuidas kanadel läheb. Sügisel linna tööle minnes tekitas see toreda kontrasti - esimesed kuu aega oli tunne nagu oleksin isegi tööl olles puhkusel. Et tööpäev saabki mingil kellaajal läbi ja siis ongi selleks päevaks kõik. Ei olegi enam vaja käia aedu üles seadmas või kontrollida kas vett ikka piisavalt on. Kusjuures, esimesed kuu aega jõid meie tibud allikavett. See tähendas, et käisime üle päeva mitmekümne kanistriga Koljaku allikalt vett toomas. Ühel hetkel saime oma krundil ka vee jooksma ning see tegi elu palju lihtsamaks.
Kuidas kanadest said metsakanad
Esialgu oli plaanis kanad 3-4 nädalaselt õue kanatraktorite alla viia. Nii nagu käsiraamat ütles ja nii nagu olime näinud Oleviku talus. See oleks eeldanud suurt tasast heinamaad, kus traktoreid iga päev liigutada. Meie krundil on sellist ala väga vähe ja seetõttu otsustasin katsetada Youtube’s nähtud võimalust kanasid karjatada elektrikarjuse võrgu abil. Selles versioonis on kanatraktori asemel elektrikarjuse võrgust tehtud aed kus kanad vabalt ringi saavad joosta ja mida mõne päeva tagant uuele alale liigutatakse. Ostsin elektrikarjuse võrgu ja seadsin selle lauda kõrvale üles. Kontrollisin käega ja särts oli sees. Õemees kontrollis ka. Kõik toimis.
Kätte oli jõudnud hetk testida aeda ka kanadega. Carmen soovitas mul võtta kõigepealt laudast paar kana ning uut aeda testida, kuid siiski sai mu entusiasm minust taas võitu. Miks testida midagi paari kanaga kui ma olin hetk tagasi Youtube’s mitmest videost näinud, et asi toimib.
Ma nüüd täpselt ei mäleta, et kas pidasin enne laudaukse avamist piduliku kõne kanade karjatamisest, aga ühel hetkel avasin väiksema väliaediku ukse ning pea tuhat kanapojakest panid meie uue kanaaia poole jooksu. Suur rõõm kestis umbes 15 sekundit, sest siis olid esimesed kanad juba võrgu pikali jooksnud ning nautisid vabadust väljaspool aeda. Carmenil oli õigus. Püüdsime siis neid aeda tagasi ajada, aga ühe selgemaks sai asjaolu, et need kanad ei ole mõeldud elama ei kanatraktorites ega aedikutes. Meie kanadest olid saanud metsakanad. Edaspidi kasutasin elektrikarjust öösiti kui kanad olid lauda ümber üksteise kaissu tuttu läinud. Siis oli selle eesmärk mitte see, et kanad välja ei saaks vaid see, et muud tegelased sisse ei tuleks. Hommikul lasin nad kõik jälle jooksma.
Aga kas rebased lahtiselt jooksvaid kanu kõiki ära ei söönud?
Jah, rebased ja muud pisikiskjad tegid parajalt palju kahju. Ma ei pane neile seda pahaks ka. Mõtle ise - oled rebane, kes teeb metsavahel oma igapäevast jalutuskäiku ning korraga on Sinu ees kana. Rebane hõõrub veel silmi, et kas päriselt ka saavad unistused teoks ning mulle jalutab kana lihtsalt sülle. Aga kaotused ei olnud liiga suured, sest kanad ei olnud ühes aedikus kinni kus sisse pääsenud rebane või nugis oleks rahulikult järjest kõik kanad saanud maha murda. Teinekord mõtlen, et kas kohalikud rebased on mulle omakeskis andnud mingi “Aasta tegija” tiitli panuse eest nende toidulauale.
Leia oma sisemine ürgkana
Meie kanade tõunimetus oli Ross 308, mis on rohkem kui pool sajandit aretatud lihakanaristand. Nende eesmärk on hästi kiiresti hästi suureks kasvada ning seda võimalikult väikese söödakuluga. Kuulsin ühe suurtootja käest, et tegemist on nii laisa linnuga, et põhimõtteliselt tuleb teda paar korda päevas käia püsti ajamas, et lind ennast rohkem liigutaks. Muidu võib ta terve päeva söögiküna ääres lamada ja ainult süüa. Ma nüüd ei tea, et kas süüdi oli värske maaõhk või Lahemaa ürgsus, aga minu kanad niimoodi ei käitunud. Nemad olid rohkem nagu ürgkanad, kes põnevaid putukaid, konnasid või rohtu otsides võisid mõni päev pea kilomeetri maha käia. Suurenenud füüsiline aktiivsus tähendas aga seda, et nad ei võtnud nii kiiresti ja nii palju juurde nagu oleks neilt oodanud ning seetõttu oli mõne kana eluiga 3-4 pikem kui nende suurtootmises kasvanud sugulastel. Kanaküpsetajatelt sain ka tagasisidet, et võrreldes poekanaga on meie kanadel rohkem maitset. Nii nad siis jooksid meie õuel ning metsavahel ringi ning tundsid väga huvi ka pereliikmete tegemiste vastu. Näiteks ei saanud me väga plätudega käia, sest päikese käes läikivad küüned tundusid kanadele just põnevad kohad, mida proovida nokkida.
Aitäh ka
Kõigepealt tänan abikaasa Carmenit. Ma ise ka ei kujutanud kevadel ette, et ma põhimõtteliselt millegi muuga järgmised 3-4 kuud ei tegele. See tähendas, et abikaasa või isa rollis sain olla ainult siis kui Carmen ja Lars maal olid.
Carmen on minu kõige suurem fänn. Aitäh.
Seejärel soovin tänada Martinit ja Kristit, kes mulle paar puhkepäeva andsid ning naabripoiss Markust, kes mul mitu korda abis käis.
Nõuga olid abiks Aleksander Oleviku talust ja Evelin Oruküla talust
Lisaks teen suure kummarduse Rauno ja Elenile Karusaare Mahetalust, kes olid abiks nii jõu- kui ka nõuga.
Ja lõpuaitäh kõigile, kes Te olete meile kaasa elanud
Kuidas edasi?
See kokkuvõttev jutt sain nüüd nii pikk, et uue hooaja plaanidest räägin juba varsti uues postituses. Nii palju saan veel öelda, et sellele kanašoule tuleb kindlasti veel mitu hooaega.